Järjestöt keskustelivat STM:ssä tulkkauspalvelulain kokonaisarvioinnista

Vammaisten tulkkauspalveluita käyttävien ja tuottavien etujärjestöt keskustelivat tiistaina 16.4. sosiaali- ja terveysministerin erityisavustaja Hannu Peurasaaren kanssa tarpeesta arvioida vammaisten henkilöiden tulkkauspalveluun liittyvän lakikokonaisuuden toimivuus.

Tulkkauspalveluita käyttävien vammaisten etujärjestöt ja tulkkien ja tulkkauspalveluita tuottavien yritysten järjestöt esittivät syksyllä sosiaali- ja terveysministeriölle, että vammaisten tulkkauspalveluun liittyvä lakikokonaisuus tulisi arvioida huolella ja että arviointityö pitäisi käynnistää nopeasti. Tapaamisessa ilmeni, että sosiaali- ja terveysministeriössä on tunnistettu samankaltainen tarve. Sosiaali- ja terveysministeriön virkakunnan näkemyksen mukaan arviointityö tulisi tehdä lähivuosina, mutta päätöksen työn käynnistämisestä tekee ministeri.  On vielä epäselvää, tulisiko työ tehdä sosiaali- ja terveysministeriön vai oikeusministeriön vetämänä.

Vammaisten henkilöiden tulkkauspalvelua koskeva laki on ollut voimassa vuodesta 2010. Laki määrittelee, että jos vammainen henkilö ei saa riittävää ja hänelle sopivaa tulkkausta muun lain nojalla, tulkkauspalvelu järjestetään tulkkauspalvelulain nojalla. Kielellisistä oikeuksista tai viranomaisen järjestämästä tulkkauksesta ja kääntämisestä on säädetty yli kymmenessä eri laissa. Lakipohjan hajanaisuus aiheuttaa jatkuvasti epäselvyyksiä siitä, kenen vastuulla vammaisten tulkkauspalvelun järjestäminen on. Viranomaiset eivät tunne lakia riittävästi ja olettavat järjestämisvastuun olevan pääsääntöisesti Kelalla. Ministeriön tulisikin antaa tai lisätä ohjausta eri viranomaisille ja hyvinvointialueille tulkkauspalvelun järjestämisestä. Lakikokonaisuudesta johtuvien epäselvyyksien ja ohjeistuksen puutteen vuoksi tulkkauspalvelu ei toimi siten kuin se voisi toimia.

Tulkkauspalvelua käyttävät asiakkaat kohtaavat palvelun toteutumisessa jatkuvasti ongelmia. Usein koko palvelua ei saada järjestymään, vaikka laki siihen velvoittaa, tai tulkkeja tilaavat paikalle sekä Kela että viranomainen. Tällöin useat tahot tekevät turhaa työtä ja hukataan yhteiskunnan resursseja. Useimmiten Kelan kautta tilattu tulkki lähtee näissä tilanteissa pois. Välikäteen jää turhaan tilattu tulkki, joka saattaa jäädä ilman palkkaa, tai ainakin yritys, joka maksaa tulkille palkan, mutta ei voi laskuttaa tilattua työtä Kelalta.

Tapaamiseen osallistuivat Finlandssvenska teckenspråkiga rf, Kehitysvammaliitto ry, Kieliasiantuntijat ry, Kuuloliitto ry, Kuurojen Liitto ry, Suomen Kuurosokeat ry, Suomen Puhevammaisten tulkit ry ja Tulkkauspalvelun tuottajat TUPA ry.

Lisätietoa:

Viittomakielilaissa (359/2014) määritellään Viittomakieltä käyttävän kielelliset oikeudet:

”Viittomakieltä käyttävän oikeudesta saada opetusta omalla kielellään ja viittomakielessä oppiaineena säädetään perusopetuslaissa (628/1998), lukiolaissa (629/1998), ammatillisesta koulutuksesta annetussa laissa (630/1998) ja muussa opetusta koskevassa lainsäädännössä. Koulutuksesta, tutkimuksesta ja kielenhuollosta säädetään erikseen.

Oikeudesta käyttää viittomakieltä tai viranomaisen järjestämästä tulkitsemisesta ja kääntämisestä säädetään

  • hallintolaissa (434/2003),
  • hallintolainkäyttölaissa (586/1996),
  • esitutkintalaissa (805/2011),
  • oikeudenkäynnistä rikosasioissa annetussa laissa (689/1997),
  • sosiaalihuollon asiakkaan asemasta ja oikeuksista annetussa laissa (812/2000),
  • potilaan asemasta ja oikeuksista annetussa laissa (785/1992),
  • ulosottokaaressa (705/2007),
  • vankeuslaissa (767/2005),
  • tutkintavankeuslaissa (768/2005),
  • poliisin säilyttämien henkilöiden kohtelusta annetussa laissa (841/2006)
  • sekä muussa eri hallinnonaloja koskevassa lainsäädännössä.

Tulkkauksen järjestämisessä viittomakieltä käyttävälle noudatetaan vammaisten henkilöiden tulkkauspalvelusta annettua lakia (133/2010), jos viittomakieltä käyttävä ei saa riittävää ja hänelle sopivaa tulkkausta muun lain nojalla.

——————————————————————————————————————-

Organisationerna diskuterade den övergripande utvärderingen av lagen om tolkningstjänst med SHM

Den 16 april träffade tolktjänstanvändares intresseorganisationer och tolktjänsteproducenter specialmedarbetare Hannu Peurasaari på Social- och hälsovårdsministeriet för att diskutera behovet av att utvärdera hur lagen om tolkningstjänster för personer med funktionsnedsättning fungerar.

Brukarorganisationerna tillsammans med tolkföretag lade i höstas fram ett förslag till Social- och hälsovårdsministeriet om att lagstiftningen om tolkning för personer med funktionsnedsättning bör utvärderas och att utvärderingsarbetet bör inledas snabbt. Under mötet framkom det att Social- och hälsovårdsministeriet har identifierat ett liknande behov. Enligt Social- och hälsovårdsministeriets tjänstemän bör utvärderingen genomföras under de närmaste åren, men beslutet att inleda arbetet fattas av ministern. Det är ännu oklart om arbetet ska ledas av Social- och hälsovårdsministeriet eller Justitieministeriet.

Lagen om tolkningstjänster för personer med funktionsnedsättning har varit i kraft sedan 2010. Lagen föreskriver att om en person med en funktionsnedsättning inte får tillräcklig och lämplig tolkning enligt annan lag ska tolktjänsten organiseras enligt tolktjänstlagen. Språkliga rättigheter eller tolkning och översättning som tillhandahålls av offentliga myndigheter föreskrivs i mer än tio olika lagar. Splittringen leder till ständig förvirring om vem som är ansvarig för att tillhandahålla tolktjänster för personer med funktionsnedsättning. Myndigheterna är inte tillräckligt insatta i lagstiftningen och utgår från att FPA har huvudansvaret. Ministeriet bör därför ge vägledningen till myndigheter och välfärdsområden om hur tolkningstjänsterna ska organiseras. På grund av oklarheter i lagstiftningen och bristen på vägledning fungerar tolktjänsten inte som den skulle kunna.

Kunder som använder tolkningstjänster stöter ständigt på problem i implementeringen av tjänsten. Det händer ofta att kunden inte får tolkningstjänst, trots att lagen ger rätt till den, eller så beställs tolkar både av FPA och myndigheter. Då gör flera instanser dubbelt arbete och samhällets resurser går till spillo. I de flesta fall är det tolken som beställts av FPA som lämnar situationen. Tolken som beställts i onödan får en besvärlig sits och kanske går utan lö, eller så får inte företaget som betalar tolkens lön betalt eftersom det inte kan fakturera FPA för det beställda arbetet.

På mötet deltog Finlandssvenska teckenspråkiga rf, Kehitysvammaliitto ry, Kieliasiantuntijat ry, Kuuloliitto ry, Finlands Dövas Förbund rf, Suomen Kuurosokeat ry, Suomen Puhevammaisten tulkit ry ja Tulkkauspalvelun tuottajat TUPA ry.

Tilläggsinformation:

De språkliga rättigheterna hos personer som använder teckenspråk fastställs i teckenspråkslagen (359/2014):

”Bestämmelser om rätten för dem som använder teckenspråk att få undervisning på sitt eget språk och i teckenspråk som läroämne finns i lagen om grundläggande utbildning (628/1998), gymnasielagen (629/1998), lagen om yrkesutbildning (630/1998) och i övrig lagstiftning som gäller undervisning. I fråga om utbildning, forskning och språkvård gäller vad som föreskrivs särskilt.

Bestämmelser om rätten att använda teckenspråk eller om tolkning och översättning som ordnas av myndigheterna finns i

Vid ordnandet av tolkning för den som använder teckenspråk iakttas lagen om tolkningstjänst för handikappade personer (133/2010), om den som använder teckenspråk inte får tillräcklig och lämplig tolkning med stöd av någon annan lag.”